Kriitikud väidavad, et käimasolev kipsi kaevandamine hävitab pöördumatult seda ülemaailmselt ainulaadset kipsikarsti ja bioloogilise mitmekesisuse tulikohta. Vastutav lubade andja, Hannoveris asuv riiklik mäetööstus-, energeetika- ja geoloogiaamet (LBEG), väidab, et tegutseb oma haldusõiguste piires ja viitab kehtivatele eeskirjadele. Eksklusiivintervjuu LBEG-i pressiesindaja Eike Brunsiga avaldatakse reedel teadusportaalis pugnalom.io. Selles esitab autor Marita Vollborn ametile küsimusi aastakümneid kestnud kaevandamislubade kohta, mis ulatuvad aastani 2090, lõhatud karstisüsteemi hüvitusmeetmete, nn "kipsirahu" ja kaevandusõiguse kooskõla kohta Euroopa looduskaitseõigusega.
Oma vastustes rõhutab LBEG (Alam-Saksimaa Kaevandus-, Energia- ja Geoloogiaamet), et toormemaardlate kaevandamine mõjutab kahtlemata looduskeskkonda. Lubade andmise protsessides tuleb järgida keskkonna-, vee-, pinnase- ja looduskaitsealaseid seadusi; seaduslikku rakendamist saavad läbi vaadata halduskohtud. Amet viitab keskkonnamõju hindamisele ja eelnevatele hüvitusmeetmetele. Kipsimaardla, mis ei ole seaduslikult kaitstud, ei kuulu hüvitamisele; küll aga kuuluvad hüvitamisele kaevandamisega seotud sekkumised looduskeskkonda ja maastikku. Mõiste "kipsirahu" on poliitiline nimetus, mitte seaduslikult kaitstud staatus. Liidumaa kaevandamisseadus ei ole aegunud seadus, vaid seda muudetakse regulaarselt, viimati 13. oktoobril 2026. Liidumaa kaevandamisseaduse paragrahvi 48 lõige 2 lubab piiranguid ainult ülekaalukate avalike huvide korral huvide tasakaalustamise raames. Kipsitööstuse sponsorluse ja reklaami kohta selgitas Bruns, et need on suunatud laiemale üldsusele, mitte LBEG töötajatele; riigihalduses kehtivad selged korruptsioonivastased eeskirjad.
Vollborni küsimused puudutavad muuhulgas seda, kuidas saab miljonite aastate jooksul tekkinud kolmemõõtmelist kipsist karstisüsteemi, mis hõlmab maa-aluseid koopaid, karstilehtreid ja kaduvaid ojasid, piisavalt kompenseerida pealiskaudsete hooldusmeetmete või kunstlike asenduselupaikade abil. Ta viitab Euroopa Kohtu nn Sweetmani otsusele, mille kohaselt ei saa kaitsealuse elupaiga osade püsivat kadumist kompensatsioonimeetmetega "peita", samuti Lüneburgi kõrgema halduskohtu 2026. aasta augusti otsusele kipsi kaevandamise kohta Dasseli lähedal. Täispikk intervjuu on leitav reedel aadressil pugnalom.io.
