2013. aastal suri kaheksa protsenti Florida Indian River Lagoonis elavatest pudelisabadelfiinidest ( Tursiops truncatus ). Uuringud on nüüdseks näidanud, et delfiinid võisid nälga jääda, kuna fütoplanktoni õitsemine hävitas toitva saagi elutähtsad elupaigad. Õitsemise põhjustas väetiste , pestitsiidide , septikutest pärit reovee ja muude inimtegevuse kõrvalsaaduste kogunemine laguuni, mis on rikkad toitainete, näiteks lämmastiku ja fosfori poolest.
„Me seostasime suremuse ja alatoitluse delfiinide toitumise muutusest tingitud energiatarbimise vähenemisega,“ ütles dr Charles Jacoby Florida rakendusuuringute ja innovatsiooni üleujutuste keskuse töötajast, ajakirjas Frontiers in Marine Science ilmunud artikli vastav autor . „Me seostasime toitumise muutused saagi kättesaadavusega ning saagi muutused mererohu ja triivivate makrovetikate vähenemisega kogu süsteemis. Selle vähenemise põhjustas varjutamine intensiivse, laialdase ja pikaajalise fütoplanktoni õitsemise tõttu.“
2013. aastal avastati esmakordselt, et India jõe laguuni delfiinide populatsioonid on hädas: 64 vaadeldud delfiinist 337 protsenti olid alakaalulised, 5 protsenti olid kõhnad ja 77 suri. „Ebatavaline suremus on ootamatu kaldale jäämise sündmus, mille käigus sureb märkimisväärne arv mereimetajaid,“ selgitab artikli juhtiv autor Megan Stolen Blue World Research Institute'ist.
Pudelinosadelfiinid on suured ja pikaealised loomad, kes tarbivad suhteliselt suures koguses mitmesuguseid saakloomi, mis tähendab, et iga kohaliku ökosüsteemi häirimine võib neid mõjutada. Sel juhul kahtlustasid teadlased, et kriitilised muutused olid põhjustatud 2011. aasta fütoplanktoni õitsengust , mille vallandas laguuni voolanud ja seal kogunenud inimtegevuse toitaineterikkad kõrvalsaadused. Fütoplanktoni õitseng varjutas laguuni suuri osi mererohtu ja makrovetikaid, hävitades need delfiinide saagiks elutähtsad elupaigad ja mõjutades seega nende jahivõimalusi. Siiski on raske täpselt kindlaks teha, mida delfiinid söövad: delfiinide pinnal toitumise vaatlused ei anna täielikku pilti nende toitumisest ja kaldale jäänud delfiinidel on sageli tühjad kõhud.
Selle asemel keskendusid teadlased aastatel 1993–2013 kaldale jäänud delfiinidelt kogutud lihasbiopsiate isotoopanalüüsile. Delfiinide lihastes olevad süsiniku ja lämmastiku stabiilsed isotoopsuhted esindavad sarnaste suhete segu nende saagis, mis võimaldab teadlastel – kasutades saaklooma liikide võrdlusväärtusi – jälgida toitumise muutusi aja jooksul ja võrrelda neid praeguse kalanduse seirega ning mererohu ja makrovetikate esinemisega.
Teadlased täheldasid delfiinide toitumises nihet: aastatel 2011–2013 tarbisid nad rohkem merikogerit ja vähem hõbekala ( Elops afinis ) – energiarikkamat kala, mis on seotud mererohuga. See oli kooskõlas kalanduse seirega, mis registreeris muutusi mõlema liigi kättesaadavuses: vähem hõbekala ja rohkem merikogerit. See langes kokku ka mererohu ja makrovetikate varude vähenemisega samal perioodil. Üleminek hõbekalalt merikogerile tähendas, et delfiinid pidid sama energiakoguse saamiseks tarbima umbes 15 protsenti rohkem saaki.
„Muutunud toitumisharjumuste ja laialt levinud alatoitluse kombinatsioon viitab sellele, et delfiinidel oli raskusi piisava saagi püüdmisega,“ ütles üks kaasautoritest, Wendy Noke Durden Hubbs-SeaWorldi uurimisinstituudist. „Oluliste struktuuriliste elupaikade kadumine võis vähendada üldist toiduotsingu edukust, põhjustades muutusi saagi arvukuses ja jaotuses.“ Andmed on korrelatsioonis ka kaldale jäänud delfiinide surmapõhjustega. Aastatel 2000–2020 oli 17 protsenti kõigist registreeritud surmajuhtumitest tingitud alatoitlusest, kuid 2013. aastal tõusis see arv 61 protsendini.
originaal avaldamist
Loe ka
Avamere tuuleenergia mõju uurimine vaalade suremusele | Pugnalom
Euroopa mereuuringute kogukonna kiireloomuline üleskutse | Pugnalom
