Kipskarstimaastiku hüvastijätt – bioloogilise mitmekesisuse leviala jõhker surm

Kipskarstimaastiku hüvastijätt – bioloogilise mitmekesisuse leviala jõhker surm

Lõuna-Harzi piirkonna kipsitööstus hävitab uskumatul määral ainulaadseid looduskaitsealasid. Göttingeni/endise Osterode piirkonna lahtise kipsikaevandamisega ei hävita see mitte ainult suuri Euroopas ainulaadseid karstialasid, vaid hävitab pöördumatult ka iseloomulikku taimestikku ja loomastikku. Isegi föderaalvalitsuse poolt kuulutatud bioloogilise mitmekesisuse tulipunkt ei suuda seda ülekasutamist peatada.

Endine looduskaitseala, nüüd kaevandamine: kipsist karstimaastiku hävimine Ührde/Lõuna-Alam-Saksi lähedal (Göttingeni ringkond).

Meeter meetri haaval rabeleb matkaja edasi. Tema nahkkattega määritud saapad vajuvad mudasse ja iga sammuga kleepub taldadele aina rohkem muda, see imbub üle paelte ja jõuab lõpuks saapa ülaossa. Liiga hilja: sokid on läbimärg ja püksid põlvini määrdunud. Nii polnud ta ette kujutanud oma uusaastareisi Ührde lähedal asuvasse Gipskarstlandschafti looduskaitsealale.

See on bioloogilise mitmekesisuse tulipunkt, mida läbivad kõrgelt hinnatud karstimatkarajad, pakkudes väidetavalt lumeta hooajal suurepäraseid vaateid kipsikarsti erakordsele mikroreljeefile. Loodusesõbra ettevõtmistel pole aga mingit pistmist piirkonna reklaamlausetega. Niipea kui ta Langenbergi lehtmetsa selja taha jättis, märkas ta mullaga kaetud rada, mis lõikab avatud maastikku nagu sügav haav: endine eraldatud matkarada Blossenbergi suunas on muutunud mudaseks kõrbeks.

Siin, kus eelmisel aastal pesitsesid punaselg-õgijad, kätrad ja suslikud, kõrgusid mudatornide mäed, mida vaheldumisi kaunistasid kõigi nende ääres asuvate põõsaste oksad ja juured, mis olid kevadel seadusega kaitstud maastikule loonud laiad lopsakad õied. Nüüd on vaade laastatud.

Rada laiendati drastiliselt, lükates kõik paremal ja vasakul kasvava palju küljele. Juurtega üles kistud, purustatud põõsad, horisontaalselt surutud tüved, mis on segamini muda ja kividega, kasvavad nüüd üle juureavarte ja ümbritseva taimestiku. Kõik, mis buldooseri terale vastu pidas, lükati mööda muldkeha mitme meetri sügavusele alla. Umbes 500 meetri ulatuses rajast pole miski enam endine. Isegi kahe põõsarea jäänused tee ääres on tõsiselt kahjustatud.

Arvatavasti et äraveokulude kokkuhoiuks kallas töövõtja muda ülejäänud viirpuu- ja kibuvitsapõõsaste, sarapuu- ja leedripõõsaste peale. Põõsad, mis olid aastakümneid klematisega läbi põimunud ning pakkusid kunagi varjualust muuhulgas käblikele ja unihiirtele, lebavad nüüd purustatuna ja üksteise otsa kuhjatuna. Maapinnal elavatele loomadele pidi see tunduma apokalüptilisena, kui neile peale sadas tonnide viisi lörtsi ja purustatud kruusa, mattes nad koos lagunevate võradega enda alla.

See, mis näib olevat eksiteele sattunud tee-ehitajate halastamatu raevutsemine, on praegune kulminatsioon pikale ametlikult aktsepteeritud ja heakskiidetud sekkumiste ahelale Osterode ümbruse kaitsealadel. Aastaid on siin valitsenud rohulõikurid, karjakasvatajad on pidevalt suurendanud oma lamba-, kitse- ja veisekarju ning vanu puid latvatakse ja langetatakse. Selle looduskaitsepoliitika mõjud, mis seab majanduslikud kaalutlused ökoloogilistest kaalutlustest esikohale ning müüb maha kaitsealasid ja looduskaitsealasid, on kõikjal ilmne.

Sobimatu tehnika jätab maha tugevalt kahjustatud täiskasvanud puude puistud; äärmuslikel juhtudel ei anna mitu ruutmeetrit katvad purustatud kännud aimugi endisest arvukusest. Samal ajal ohustab intensiivistunud põllumajandus bioloogilist mitmekesisust: aastakümneid vanade põõsaste söötmiskahjustused ületavad mõnikord 80 protsenti, kunagi liigirikkaid niiduservi karjatatakse üle või sõidetakse multšimisniidukiga üle ja hoitakse aastaringselt lühikesena; niidetud rohi mädaneb maapinnal . Seal, kus toitainetevaene pinnas kunagi soodustas õite rohkust, vohavad nüüd nõgesed ja laialehine oks. Tulikad viitavad ülekarjatamisele ning nõlvadel ja kariloomade puhkepaikades tallatud alad jäävad aastaringselt paljaks. Looduskaitsealade paljudes kohtades domineerib roheline värv kogu kasvuperioodi vältel: nii kaugele kui silm ulatub, pole õistaimi enam alles – ja koos nendega kaovad esmalt putukad, seejärel linnud.

See poliitika võib loodusesõpradele küsitav tunduda, kuid see järgib loogikat, mis tuleneb peamiselt kohaliku kipsitööstuse huvidest. Lõuna-Harzi mägedes ladestatakse märkimisväärses koguses kipsi ja anhüdriiti, mis tekitab märkimisväärset ahnust. Piirkonnas on praegu 21 karjääri ja kolm on veel plaanis rajada. Siin Blossenbergil oli juba 2003. aastal selge: pärast Kreuzstiege lammutamist raiutakse maha järgmine seitsmehektarine auk ainulaadses maastikus, raiutakse maha vanad tammed, kaunid lainjad niidud kuni Beierfeldeni tasandatakse ja kuulus "Feldherrenhügel" (feldmarssali mägi) lammutatakse. Sel ajal olid Alam-Saksi loodussõbrad taotlenud juurdepääsu Göttingeni kaubandusjärelevalveameti toimikutele ja avastasid, et ettevõte Rigips GmbH Bodenwerder rikub rängalt eeskirju ning et ametivõimud pole sellele tähelepanu pööranud.

Ettevõte ei olnud taotlenud ei täielikku keskkonnamõju hindamist ega ka keskkonnamõju uuringut, nagu oleks nõutud. Seega rikkus Rigips selgelt looduskaitseseadusi. Lisaks oli ettevõte varjanud kaitsealuse harivesiliku populatsiooni olemasolu ja väitis hiljem, et nõlv ei kuivaks isegi siis, kui see eemaldatakse. Ettevõte müüs teadaannet, et kavatseb regulaarselt veetaset kontrollida, "kaitsemeetmena" – ilmselgelt pärast eemaldamist, st kui hobune oli juba kaevu kukkunud ja elupaik kadunud.

Nüüd, enam kui 18 aastat pärast neid vaidlusi, näivad ametivõimud ja ettevõtted asja enda kätte võtvat. Selle asemel, et kaitsta õitsvaid teeääri liigse niitmise, pideva karjatamise ja korduva multšimise põhjustatud hävingu eest; selle asemel, et säilitada niite putukate, haruldaste taimede ja lindude pelgupaigana säästva niitmise kontseptsiooni abil; ja selle asemel, et vanu puu- ja põõsastikuid tarastada, et neid ei soritaks, loovad nad fakte. Sest seal, kus loodus vaesub, ei saa keegi kurta, et kipsitööstus hävitab väärtuslikke elupaiku. Ja nii järgneb esimene löök, mida isegi võhikud pidid märkama: üks tuntumaid matkaradu Ührde lähedal asuva Kipskarsti maastikukaitseala idaosas on nii halastamatult laastatud, et edasine barbaarsus vahetus läheduses tundub ainuloogiline. Plaan on ilmne: aidata kipsitööstusel rajada rohkem karjääre. Alam-Saksi majandusministeerium on seda eeldust järginud aastakümneid ning kohalikud poliitikud kordavad innukalt ja sõna-sõnalt selle argumente.

Selle Lõuna-Harzi piirkonna looduspärli saatus näib olevat otsustatud, kuna Alam-Saksi liidumaa määras 1998. aastal Osterode'i ringkonna regionaalses ruumilise planeerimise programmis kipsi kaevandamise prioriteetsed alad. Kuni selle ajani oli see protsess enneolematu, kuna mitte kunagi varem polnud ükski ministeerium riikliku ruumilise planeerimise programmi kaudu dikteerinud tooraine kaevandamise ja looduskaitse eraldamist. Tavapärase 1:500.000 1 kaardi asemel anti ringkonnale mõõtkavas 50.000:5 6 kaart ja märgiti kõik alad, mis pidid olema eraldatud kipsi kaevandamiseks: lisaks Ührde lähedal asuvale Blossenbergile Kreuzstiegele ja Hopfenkuhlele ka Lichtensteini metsajaotused 8, XNUMX ja XNUMX ning Walkenriedi lähedal asuv Röseberg. See ruumilise planeerimise programmi muudatuse eelnõu koostati ilma seaduses nõutavat kipsi kaevandamise mõju hindamist läbi viimata. Kuigi see oli seega ebaseaduslik, ei paistnud see asjaga ilmselt mingit seost olevat.

Ringkonna tellitud, maksumaksjate rahastatud: elupaikade mehaaniline hävitamine seaduslikult kaitstud aladel. Kokku hoitud "jäätmekäitlus": tonnide viisi setteid elusatele hekkidele visatud.

Looduskaitseühingud on aastaid võidelnud üleekspluateerimise vastu. 1980. aastatel nõudsid nad Lichtensteini metsa eraldamist, kuid kohtasid liidumaa valitsuse vastuseisu. 1986. aasta „Valges kaustas“ märgiti, et piirkond „ei ole tõsises ohus“. Alates 1977. aastast on „Valge kaust“ sisaldanud Alam-Saksi liidumaa valitsuse avaldust nn „Punase kausta“ kohta, mida on alates 1960. aastast avaldanud Alam-Saksi Kodumaa Ühing (NHB), Alam-Saksi kodumaa, kohalike ja kodanikuühenduste katusorganisatsioon. See annab kodanikele vahendi muu hulgas looduskaitse ja maastikuhalduse kritiseerimiseks.

Vastupidiselt toonase liidumaa valitsuse väitele, et Liechtensteini jõge ei ohustata, premeeris see kipsitööstust, määrates Liechtensteini jõe ääres täiendavaid väärtuslikke metsaalasid tooraine tarnimise prioriteetseteks piirkondadeks. Tänu Osterode ringkonna elanike looduskaitsjate toetusele 1993. aasta valimisaastal eraldas liidumaa valitsus Liechtensteini jõel kavandatud kaevandusalad 4 ja 5. Kaevandusalade 1–3 vabastamata jätmine on looduskaitse seisukohast tõsine probleem: 100 protsenti sellest piirkonnast moodustas Alam-Saksi kipsikarsti suurima ja kauneima kuristikemetsa.

Isegi suured lootused lõpetada Alam-Saksi liidumaa valitsuse lageraiepoliitika 1990. aastate lõpus toimunud ümarlauaarutelude abil purunesid. Valitsus ei propageerinud tööstuses loodusliku kipsi asemel kipsi asendamist ega ühegi ohustatud ala säilitamist. Vastupidi oli asi. Alam-Saksi taimestiku-loomastiku elupaikade (FFH) alade määramisel lisati kipsikarstiala hilinenult teavitusnimekirja alles pärast seda, kui Euroopa Liit ähvardas algatada rikkumismenetluse. See oli nutikas samm, sest seni oli keskkonnaministeerium taganud kipsitööstuse hüvede kaitse: see oli algsest FFH ala ettepanekust kustutanud kõik kavandatud kaevandusalad – lisaks Kreuzstiegele ja Röseberg Ostile ka Ührde lähedal asuva Blossenbergi.

Poliitikud ja valitsusametnikud ei väsi kunagi rõhutamast kipsi kaevandamise tohutut tähtsust tööturul. Alam-Saksi majandusministeeriumi andmetel koosnes kogu Alam-Saksi kipsitööstus 2014. aastal kokku üheteistkümnest ettevõttest, mis töötlesid aastas 1,3–1,5 miljonit tonni kipsi ja anhüdriitkivi ning andsid tööd umbes 750 inimesele. Kipsitööstus maksab 2,4 miljardi euro suuruse käibega (2015. aasta seisuga) ligikaudu 1,1 miljonit eurot kaubandusmaksu, mis jaotatakse kolme liidumaa vahel: Saksi-Anhalt (Rottleberode/Südharz), Alam-Saksi (Walkenried) ja Tüüringi (Ellrich). Lähemal vaatlusel saab aga töökohakindluse argumendi õigesse perspektiivi seada. Kuigi piirkonna statistika ei too eraldi välja Knauf & Co. töötajaid umbes 10.000 140 töötleva tööstuse sotsiaalkindlustusmaksetega maksustatava töötaja hulgast, on kipsitööstuses otseselt töötavate inimeste arv oluliselt väiksem. Ainuüksi kivimite kaevandamine ei loo töökohti – karjäärides piisab mõnekümnest mehest koosnevast meeskonnast. Kokkuvõttes ei ületa Osterode piirkonna kipsitööstuses töötavate inimeste arv tõenäoliselt palju rohkem kui 2004 (XNUMX. aasta seisuga).

Võrreldes 30.000 1.400 koondamisega, mille VW, osariigi valitsusega seotud ettevõte, teatas oma kuritegeliku heitkoguste manipuleerimise tulemusel, tundub see arv marginaalne. On täiesti mõistetav, miks konkreetseid numbreid ei soovi jagada. Kriitiliste häälte summutamiseks ja Osterode elanikkonna õigel teel hoidmiseks kasutavad ettevõtete ja valitsuse esindajad sageli raskesti tabatavaid termineid, näiteks 9.000 töökoha „korrelatiivne tööhõive osakaal“, kuid ei anna täpsemaid üksikasju selle kohta, kus ja mida. Seevastu kõigi nende kipsi kaevandamisega mitteseotud sektorite arvud, mis seda piirkonda tegelikult toetavad, on palju muljetavaldavamad: umbes 8.000 töötlevas tööstuses, umbes 5.500 teenindussektoris ja ligikaudu XNUMX jaemüügi-, majutus-, transpordi- ja kommunikatsioonisektoris.

Seal, kus töökohtade tapval argumendil pole piisavalt kaalu, propageeritakse looduslikku kipsi kui olulist ja asendamatut toorainet. Tihti eiratakse asjaolu, et alternatiivid on eksisteerinud juba aastakümneid, nimelt suitsugaaside väävlitustamisel tekkiv kips ehk FGD-kips ja tööstuslik kips, mida toodetakse näiteks toiduainetööstuses sidrunhappe tootmisel. Täielik asendamine on juba ammu olnud võimalik. See tähendab, et täielikult asendatav pole mitte ainult ehituskips, näiteks see, mida kasutatakse kipsplaatides, tasanduskihtides või krohvis, vaid ka krohv- või mudelkips, mis on oma valgesuse tõttu kvaliteetsemad, ning isegi hambaravi- ja meditsiinikips, mis peab vastama kõrgeimatele puhtusstandarditele. Kipsitööstuse väide, et iga tehas vajab "oma" kaevandust, ei ole seega õigustatud ei tehnilisest ega tooraine tarnimise seisukohast. See aga ei takista tööstust üha rohkem maad haaramast – ega poliitikuid seda talle andmast.

Endises Osterode ringkonnas on kaevandamiseks avatud tublisti üle poole 770 hektari suurusest kipskarstialast – ja lõppu pole veel näha. Alles 2014. aastal teatas Knaufi tütarettevõte Rump & Salzmann plaanist laiendada ja kaevandada 36 hektari suurust Härkensteini ala Ührdest idas. Asi on selles, et see ala (nagu ka teised kipskarstimaastikud) on osa bioloogilise mitmekesisuse levialast 18, mille hulka kuuluvad Föderaalse Looduskaitseameti eksperdid, kes hõlmavad kogu Lõuna-Harz-Zechsteini vööndit. Siin on kodu leidnud haruldased loomad ja taimed. Ainuüksi 48 linnuliiki, sealhulgas 33 pesitsevat liiki, leiavad siin toitu ja peavarju. Neist liikidest viis on Alam-Saksi punases raamatus ja kaks Saksamaa punases raamatus. Kuid kipsitööstuse arvutustes ei loe see kuigi palju, kuigi tehasejuhi Uwe Schridde sõnad, keda HarzKurier tsiteeris 2014. aasta jaanuaris öeldes, et ta "ei tahtnud lindudelt midagi ära võtta", püüdsid ettevõtte kavatsusi teises valguses näidata. Üldiselt teevad kipsi töötlemise ja kaevandamise ettevõtted kõik endast oleneva, et oma halba avalikku kuvandit julgete väidetega lihvida ja lasta end piirkondlikes ajalehtedes ülistada kui jätkusuutlikku ja keskkonnasõbralikku tööstusharu, mis alati hoolikalt oma kaevandusalasid rekultiveerib ja biotoopidena loodusesse tagasi annab (http://www.nnz-online.de/news/news_lang.php?ArtNr=185570).

Siiski jääb faktiks, et kipsitööstus Lõuna-Harzi piirkonnas hävitab uskumatul määral ainulaadseid looduslikke omadusi. Pinnase kipsi kaevandamisega ei hävita see mitte ainult suuri karstialasid, mis on Euroopas ainulaadsed, vaid pühib pöördumatult minema ka iseloomulikku taimestikku ja loomastikku. Üle 50 protsendi sellest asendamatust maastikust on juba hävinud. Samal ajal kaotavad looma- ja taimepopulatsioonid oma elupaiku, mis viib lähitulevikus kaitsealuste ja ohustatud liikide vähenemiseni ja lõpuks väljasuremiseni. See on katastroof süveneva kliimamuutuse ajal, kus isegi väikseim ökoloogiline nišš määrab bioloogilise mitmekesisuse saatuse. Kipsifirmad on juba pikka aega nõudnud kaevandamist määratud kaitsealadel, mis seni kaitsevad vähem kui kolmandikku Alam-Saksi kipsimaardlatest – ja poliitikud näivad olevat vastutulelikud. Nad on liiga kiired väitma, et selliseid kaevandussekkumisi saab ökoloogiliselt kompenseerida. Näiteks esitlevad nad karjääride taastamist elujõulise võimalusena. Nad ignoreerivad tahtlikult tõsiasja, et sellised inimtekkelised sekundaarsed biotoobid ei saa mingil juhul asendada algset kipsikarsti. Põhjalik renaturatsioon võtab aega sajandeid ja kõigest hoolimata ei saa seda võrrelda algse olekuga: geomorfoloogiline struktuur on erosiooni tõttu igaveseks kadunud.

Osterode piirkonnas äärmiselt aktiivne „Saksa Kipsimuuseumi ja Karstiraja Edendamise Ühing“ on selliste karjääride looduskaitseprojektide ja muu ümberkujundamise – kipsitööstuse ja kohalike poliitikute poolt soositud projektide – veendunud eestkõneleja. Rump & Salzmanni tegevjuht Uwe Schridde esindab ühingut avalikkuse eesistujana. Eriti hämmastav on asjaolu, et ühing, mis tegelikult vastutab siltide, 250 kilomeetri pikkuse karstiraja varustamise pinkidega ning selle hoolduse ja remondi eest, sai 2017. aasta novembris märkimisväärse toetuse. Göttingeni ringkonnavolikogu otsustas ühehäälselt toetada ühingut järgmise viie aasta jooksul 10 000 euroga aastas. Põhjenduses öeldi, et ühingu eesmärk oli „tutvustada Lõuna-Harzi mägede kipsikarstimaastikku laiale avalikkusele mitmel viisil“. (Göttinger Tageblatt: http://www.goettinger-tageblatt.de/Goettingen/Kreis-Goettingen-foerdert-Gipsmuseum) Asjaolu, et toetav ühing ei propageeri kipsitööstuse sihtmärgiks olevate ainulaadsete karstialade kaitset – nagu teevad keskkonna- ja looduskaitseühingud –, vaid püüab pigem tõsiste sekkumiste tagajärgi tagantjärele pisendada, võib avalikult rahastatud toetuse moraalsuse kahtluse alla seada.

Samuti on silmatorkav, et eriti kohaliku poliitika juhtfiguurid näivad tegevat kõik endast oleneva, et kipsitööstust võimalikult mõõdukas valguses esitleda. See pole üllatav, arvestades, et kipsitööstuse ja avaliku halduse vahelised suhted on tihenenud, sidemed on tihedad ja vastastikune mõistmine on tugev. Isegi tol ajal ei tundnud Osterode ringkonnavalitsuse vanemringkonnaametnik Karl-Friedrich Böttcher mingeid kompromisse. „Kaks kolmandikku maastikust kaevandamiseks, üks kolmandik looduskaitseks” oli tema moto. Nagu Alam-Saksi Loodusesõbrad oma veebisaidil teatavad, oli just tema see, kes saatis Osterode ringkonna Alam-Looduskaitseameti praktiliselt üleöö laiali, pärast seda, kui büroo juht, kes oli võidelnud maastikuliste aarete kaitsmise eest, oli eelnevalt „nõrkade argumentide” alusel ametist vabastatud.

Tänapäeval käsitletakse kipsist karstimaastike kuuma teemat harva. Kas välditakse teemat nii palju kui võimalik, nagu tegi Osterode linnapea Klaus Becker oma 2017. aasta uusaastakõnes. Igal juhul ei maininud ta seda maalilist aaret, mis oli praktiliselt jumala kingitus tema ukse ees ja sobis ideaalselt tema struktuuriliselt vähearenenud kodulinna tutvustamiseks.

Selle asemel lubati Uwe Schriddel, kes oli nii Rump & Salzmanni tehasejuht kui ka tööstusega seotud Karstiradade Assotsiatsiooni esimees, kuus kuud hiljem selgitada Poola sõpruslinna Ostróda delegaatidele ühise linnaekskursiooni käigus, kuidas tema ettevõte praktiliselt ületas looduskaitseks ette nähtud meetmeid, teatas kohalik ajaleht Eseltreiber (https://www.eseltreiber.de/gehe/produkte/nutzen.php?pg=abo&id=1572). Kui ühing kutsus külalisi Hainholzi looduskaitseala 50. aastapäeva tähistamisele 2017. aasta novembris, ei julgenud keegi üritusel mainida, et kipsist karsti ainulaadsete biotoopide väljarände põhjuseks olid puhtalt erahuvid ning et riigivõim, kelle seaduslik kohustus on säilitada ühiskondlikke rikkusi, oli läbi kukkunud. Kompromisslahendused on kõik, mida valitud esindajad saavad väita saavutanud olevat – ja need on tulnud kõrge hinnaga.

See vähene, mis juriidiliselt vaidlustatud kaevandamislubadest kompromissina välja saadi, maksab avalikkus kinni. Näiteks 1981. aastal nõustus Alam-Saksi liidumaa maksma Rigibsi ettevõttega sõlmitud kokkuleppes kuus miljonit Saksa marki, et kipsitööstuse põhjustatud õigusvaidlused lõpuks lahendada. Raha eesmärk oli ka lihtsustada ettevõtte üleminekut Zechsteini kipsi töötlemiselt Muschelkalki kipsi töötlemisele (mida leidub Alam-Saksimaal suurtes kogustes) – mis on praktiliselt samaväärne avaliku toetusega. Looduskaitse – ja seega ka selles piirkonnas leiduva erikaitsealuse taimestiku ja loomastiku – hind oli kõrge: Hainholzi päästmiseks ohverdati Lichtensteini, Kreuzstiege ja Blossenbergi piirkonnad.

Knaufi ettevõte pole sugugi parem. 2004. aastal taotles see maantee B 241 ääres asuva olemasoleva karjääri taaslooduslikuks muutmist. Lisaks nõudis selle tütarettevõte Rump & Salzmann täiendavalt 15 hektarit kaevandusmaad "Am kleinen Pfingstanger" Osterode Ührde küla kohal. Kuigi looduskaitseühingud üritasid maadevahetuse kaudu lunastada 1970. aastatest kehtinud kaevandamisloast Hopfenkuhle äärmiselt väärtuslikke niite metssea aediku kohal, ebaõnnestus see: kipsikihid on seal eriti paksud ja Knauf ei olnud nõus neist loobuma.

Mitte ühtegi neist ulatuslikest sekkumistest ei saa ökoloogiliselt kompenseerida – isegi kui linnapea, ringkonnajuht, maakonnavolinik, looduskaitseamet ja tööstuse esindajad tahaksid meile vastupidist uskuda. Kipskarsti looduslikud aarded kaovad pöördumatult, kui erosioon algab. Ja nagu Blossenbergi näide näitab, algab see samm-sammult. Esmalt toimub ülekasutamine, seejärel algatab hoolimatu teedeehitus hävingu. Matkajad ei saa igal juhul enam kunagi nautida iidsete viirpuude sõlmelisi tüvesid ja sadade laukapuude suurejoonelisi õisi Feldherrnhügeli poole viiva tee mõlemal küljel. Ei lähe kaua, kui nad saavad ehitusaedade tagant jälgida, mis juhtub, kui vastupidiselt nende paremale äranägemisele ohverdatakse Euroopas ainulaadne loodusmaastik korporatsioonide halastamatule kasumiahnusele.

Marita Vollborn oli BUND Osterode'i osakonna esinaine. Ta on töötanud uuriva teadusajakirjaniku ja publitsisti ametikohal üle 28 aasta; tema raadiosaateid ja artikleid on avaldatud muu hulgas Deutschlandradio Kulturis, Spiegel Online'is, Focus Magazin'is ja Frankfurter Rundschau's. Ta on mitme aimekirjandusliku raamatu autor, sealhulgas menukite "The Yogurt Lie" ja "Food Maffia" (Campus Verlag) autor.

LabNews Media LLC

LabNews: Biotehnoloogia. Digitaalne tervishoid. Eluteadused. Pugnalom: Keskkonnauudised. Looduskaitse. Kliimamuutused. augenauf.blog: Me täheldame kuritarvitusi

Vaata täielikku elulugu