Toitumisalased eksperdid on aastaid hoiatanud tugevalt töödeldud toitude riskide, sealhulgas rasvumise, südame-veresoonkonna haiguste ja diabeedi eest ning soovitavad looduslikke tooteid. UBC Sauderi ärikooli uuring uuris nüüd, kuidas tarbijad tunnevad ära või usuvad end ära tundvat loomulikkust. Uuringu kohaselt kasutavad paljud parim enne kuupäeva kiire rusikareeglina – kuigi see pole usaldusväärne näitaja. Testide seerias võrdlesid osalejad viie- ja üheksakuulise säilivusajaga kartulikrõpse. Lühema säilivusajaga krõpse peeti loomulikumaks ja tervislikumaks, pikema säilivusajaga krõpse aga keskkonnasõbralikumaks ja paremini jäätmeid vähendavaks. Ühe- või kolmeaastase säilivusajaga pastakastmete puhul valis ligi seitsekümmend protsenti lühema säilivusajaga variandi, kui rõhutati looduslikkust. Kui keskkonnakaitse oli peamine fookus, langes see näitaja neljakümne kolme protsendini.
Isegi kui oli selge, et pikemat säilivusaega seletab ainult parem pakend, näiteks majoneesipurgi tugev sulgur, valisid vastajad loomulikkuse rõhutamisel ikkagi lühema säilivusajaga majoneesi. Samamoodi valisid nad peaaegu identsete koostisosade ja toiteväärtusega müslibatoonide valimisel lühema säilivusajaga toote. Teadlased kahtlustavad, et aegumiskuupäev toimib vaimse otseteena loomulikkuseni – pannes tarbijaid valima toiduaineid, mis hiljem prügikasti satuvad. „Pakume kogu ratsionaalse valiku tegemiseks vajalikku teavet: koostisosade loetelud, toitumisalane teave. Kuid seda teavet tuleb kõigepealt mõista,“ hoiatab uuringu autor, UBC Sauderi dotsent Yann Cornil. Nii nagu supermarketis, toetusid osalejad ka siin kõrvalteabele, nagu aegumiskuupäev, pakend ja reklaam.
See töö langeb kokku dieediga, kus Kanadas tuleb umbes 46 protsenti päevasest kalorikogusest ultratöödeldud toitudest ja USAs umbes 55 protsenti. Sellised tooted on sageli valmistatud ekstraheeritud suhkrutest, õlidest ja tärklistest, on tugevalt modifitseeritud, kõrge soola-, küllastunud rasva- või suhkrusisaldusega ning väiksema toitainete sisaldusega. Toitumisteaduses on fookus nihkunud rasvalt ja suhkrult töötlemisastmele. Seda, mida peetakse looduslikuks, peetakse sageli tervislikuks; pikka säilivusaega peetakse vähem looduslikuks. „Neil on osaliselt õigus, sest pikem säilivusaeg on tõenäolisemalt seotud ultratöötlemisega – aga mitte tingimata,“ ütleb Cornil. Pakend on oluliselt paranenud ja säilitab toitu sarnaselt külmkapiga kunagi. Sellest hoolimata hindavad tarbijad säilivusaja ja looduslikkuse vahelist seost üle ning see võib soodustada tarbetut raiskamist. Loodusliku toidu otsijad eelistavad lühemat säilivusaega, kuigi pikema säilivusajaga tooted võivad olla sama head, tervislikud ja looduslikud. Siis jääb nende tarbimiseks sageli liiga vähe aega.
Paljud inimesed saavad „parim enne“ kuupäevadest valesti aru ja viskavad täiesti söödavad kaubad minema. Seetõttu märgivad mõned tootjad pakendil, et tarbimine pärast kuupäeva on siiski ohutu. Sellest võiksid kasu saada ka vähem mainekad tarnijad, kuna kliendid ostavad toodet sagedamini. Parem pakend vähendab jäätmeid, kuid ei veena kliente alati. Uuring paljastab esmakordselt pinge keskkonnasõbralikkuse ja looduslikkuse vahel ning selle säilivusaja heuristilise meetodi võimsuse. „Asjaolu, et mõju püsib isegi siis, kui pakume toitumisalast teavet ja selgitame, et pikem säilivusaeg on tingitud pakendist, mitte töötlemisest,“ ütleb Cornil. See eksitav lühend osutub eriti püsivaks.
Algne väljaanne:
Tarbijapsühholoogia ajakiri: Looduslikkus versus keskkonnasõbralikkus: säilivusaja mõju toidutajule ja ostuotsustele
