Mahepõllumajanduslike toodete märgised on supermarketite riiulitel sama hädavajalikud kui rõivaste, kosmeetika või aiandustoodete reklaamides. Olemasolevate märgiste mitmekesisus jätab mulje, et säästev tarbimine on hõlpsasti võimalik, ostes sobivalt märgistatud tooteid. Lähemal vaatlusel selgub aga, et tõeline ohutus on tagatud vaid vähestes valdkondades, samas kui teised segmendid tuginevad suuresti vabatahtlikule ja sageli raskesti mõistetavale tootjateabele.
Olukord on kõige selgemini reguleeritud toiduainete puhul. Alates 2010. aasta juulist on Euroopa Liidus kehtinud ELi mahemäärus (praegu määrus (EL) 2018/848), mis sätestab mahepõllumajanduslikult toodetud toidule ühtsed miinimumnõuded. Kõik ELis toodetud pakendatud mahetoidutooted peavad kandma rohelist ELi mahelogo; vabatahtlikult võib kasutada ka kuusnurkset Saksa mahemärgist. Nõuded on juriidiliselt siduvad: vähemalt 95 protsenti koostisosadest peab pärinema mahepõllumajandusest . Geenitehnoloogia, kergesti lahustuvate mineraalväetiste, keemiliselt sünteetiliste pestitsiidide ja paljude lisaainete kasutamine on keelatud või rangelt piiratud. Lisaks kontrollivad kõiki ettevõtteid, kes toodavad, töötlevad või impordivad mahetooteid, vähemalt kord aastas riiklikult järelevalve all olevad, kuid eraõiguslikult korraldatud kontrollorganid – mida saab tuvastada oma koodnumbrite süsteemi järgi (nt DE-ÖKO-XXX). Alates 2025. aastast kehtivad ranged nõuded ka kolmandatest riikidest pärit mahetoodete impordieeskirjadele. See tähendab, et selles valdkonnas saab õigusaktidele ja mahemärgisele tegelikult toetuda.
Tekstiilide, kosmeetika ja aiandussaaduste puhul on olukord erinev. Kuigi mahepuuvilla kasvatamine rõivaste jaoks on juba reguleeritud ELi mahepõllumajandusliku tootmise määrusega, lõpeb kontroll pärast koristamist: töötlemine, värvimine ja lõpptoode ei saa enam ELi mahemärgisega kaasneda. Siin on end kehtestanud arvukad eramärgised, näiteks GOTS (Global Organic Textile Standard) või iVN Best . Need märgised on vabatahtlikud ja erinevad oma nõuete, jälgitavuse ja testimisinfrastruktuuri poolest. Seetõttu peavad tarbijad hoolikalt uurima vastavaid kriteeriume, selle asemel et loota siduvale valitsuse väljastatud märgisele.
Kosmeetikatoodetele puudub EL-i mahemärgis. Kuigi mõned Euroopa mahesertifitseerimisasutused annavad mahekosmeetikale heakskiidumärke, ei ole see õiguslikult siduv nõue. Brändid nagu Ecocert ja Natrue püüdlevad läbipaistvuse poole, kuid nende kriteeriumid põhinevad nende endi reeglistikul. Miinimumstandard on, et vähemalt 95 protsenti põllumajandusliku päritoluga taimsetest ja loomsetest koostisosadest peab vastama ELi mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjadele. Looduskosmeetika puhul on mõnikord sarnaselt ranged, kuid samuti vabatahtlikud nõuded. Segatud tooteid, näiteks kreeme, mille peamine koostisosa on vesi, saab praegu reklaamida kui "mahetooteid" isegi minimaalse mahepõllumajandusliku sisaldusega. Kuigi need tooted võivad poeriiulitel kanda silmapaistvaid märgiseid, tähendab kogu kosmeetikasektori õigusraamistiku puudumine seda, et eksitavate reklaamiväidete oht on vastavalt suur.
Olukord on veelgi keerulisem selliste aiandussaaduste puhul nagu potimuld, väetised ja seemned. Mahepõllumajandusliku märgistuse siduvad eeskirjad puuduvad siin peaaegu täielikult – potentsiaalsed ostjad peavad sageli lootma tootjate väidetele ja nende endi märgistele. Kuigi ka siin on olemas erasektori sertifitseerimismärgid või viited mahepõllumajanduslikule kvaliteedile, on nende tähendus väga erinev. ELi mahemäärus ja sellele vastav märgis kehtivad ainult siis, kui toorainet, näiteks seemneid, turustatakse toiduna.
Seda silmas pidades peaksid tarbijad, kes hindavad tõelist mahekvaliteeti, pidevalt otsima toiduainete puhul ELi mahelogo, sealhulgas kontrollasutuse numbrit, või ostma tooteid tuntud mahepõllumajandusühingutelt nagu Demeter, Bioland, Naturland, Ecoland või Gäa. Tekstiilisektoris pakuvad mõned usaldusväärsed, kuid vabatahtlikud märgised, näiteks GOTS või IVN, kuid nõuavad iseseisvat uurimistööd. Kosmeetika- ja aiandustoodete puhul on abiks ainult üksikasjalik tooteuuring, peene kirja ja koostisosade lugemine – koostisosade loetelu on aga paljudel toodetel kas täiesti puudu või on see parimal juhul esitatud ainult inglise keeles. Skeptitsism atraktiivsete, kuid reguleerimata reklaamiväidete suhtes on kindlasti õigustatud. Kui toiduainetel esineb sõna "mahe", on mahemärgis tänu selgetele seadustele ja kontrollile turvaline valik. Teistes tooterühmades jääb mahe aga tavaliselt eksitavaks reklaamiväiteks.
Loe ka
Austria ettevõte BioBalkan toetab äsja asutatud mahepõllumajanduslikku ühistut | Pugnalom
Orgaanilised piirkondlikud tooted sööklates: uuring näitab teid ja takistusi | Pugnalom
