Andmekeskuste energiatarbimine kasvab kogu maailmas oluliselt kiiremini kui elektrienergia üldine tarbimine. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel moodustasid andmekeskused 2024. aastal ligikaudu 415 teravatt-tundi, mis moodustab umbes 1,5 protsenti ülemaailmsest elektrienergia nõudlusest. Alates 2017. aastast on see tarbimine kasvanud umbes 12 protsenti aastas – enam kui neli korda kiiremini kui elektrienergia kogutarbimine. IEA prognoosib oma baasstsenaariumis, et tarbimine tõuseb 2030. aastaks ligikaudu 945 teravatt-tunnini, ületades Jaapani praeguse elektrienergia nõudluse. Tehisintellekti peetakse selle arengu peamiseks liikumapanevaks jõuks. Tüüpilised tehisintellektile keskendunud andmekeskused tarbivad juba sama palju elektrit kui 100 000 leibkonda; suurimad praegu ehitamisel olevad rajatised peaksid tarbima kakskümmend korda rohkem.
Jaotus on väga kontsentreeritud. 2024. aastal moodustasid Ameerika Ühendriigid ligikaudu 45 protsenti ülemaailmsetest andmekeskuste elektrienergiast, Hiina 25 protsenti ja Euroopa 15 protsenti. USA-s võivad andmekeskused moodustada peaaegu poole elektrienergia nõudluse kasvust 2030. aastaks. Hiinas on kivisüsi praegu andmekeskuste domineeriv elektrienergiaallikas, mille osakaal on ligi 70 protsenti. Ülemaailmselt katavad fossiilkütused suurema osa tarbimisest, kusjuures kivisüsi on suurim üksikallikas, millele järgneb gaas, samas kui taastuvenergia ja tuumaenergia moodustavad kokku alla poole. IEA hinnangul on andmekeskuste elektrienergiaga seotud heitkogused praegu umbes 150 miljonit tonni CO₂ ja võivad baasstsenaariumi kohaselt 2035. aastaks tõusta umbes 350 miljoni tonnini.
Ajakirjas Nature Sustainability avaldatud uuring hindab, et tehisintellekti serverite laiendamine ainuüksi Ameerika Ühendriikides tekitab aastatel 2024–2030 täiendavalt 24–44 megatonni CO₂ ekvivalenti aastas, olenevalt laiendamise kiirusest. See laienemine loob ka märkimisväärse vee jalajälje. Sama uuring viitab USA tehisintellekti serverite aastase veetarbimise suuruseks 731–1.125 miljonit kuupmeetrit. Sellele aitavad kaasa andmekeskuste endi jahutus, energia tootmiseks vajalik vesi ja pooljuhtide tootmine. ÜRO ülikooli aruanne näitab, et andmekeskuste vee jalajälg võib 2030. aastaks olla samaväärne 1,3 miljardi inimese aastase joogiveevajadusega Sahara-taguses Aafrikas. Paljud uued rajatised ehitatakse piirkondadesse, kus veevarud on juba niigi piiratud. ÜRO ülikooli aruanne hindab ka maavajadust üle 14.500 2030 ruutkilomeetri aastaks ja hoiatab tehisintellekti infrastruktuurist tuleneva kuni 2,5 miljoni tonni elektroonikajäätmete eest aastas, mis tõenäoliselt tekib peamiselt riikides, kus on piiratud jäätmekäitlusvõimsus.
Riistvara ise on samuti ressursimahukas. Tehisintellekti rakenduste kiipide tootmine nõuab suures koguses ülipuhast vett ja haruldasi muldmetalle. Nende kaevandamine ja töötlemine saastab pinnast ja veeteid. Laienemine nõuab ka ulatuslikke investeeringuid võrkudesse, trafodesse ja ülekandevõimsustesse. Mitmes piirkonnas on võrgud juba oma piirini jõudmas, mis lükkab edasi uute andmekeskuste ühendamist. Hiinas on tarbimine praegu koondunud peamiselt söerõskega itta, samas kui taastuvenergia tootmisvõimsus asub läänes. India ja Kagu-Aasia on IEA prognoosides määratletud kasvavate piirkondadena, kuid isegi seal sõltub elektrienergia jaotus osaliselt fossiilkütustest. Isegi kui taastuvenergia katab üha suurema osa täiendavast tarbimisest, toob absoluutne kasv kaasa suuremad heitkogused, kui söe ja gaasi samaaegselt järk-järgult ei kaotata.
Individuaalsete tehisintellekti ülesannete efektiivsuse kasv on dokumenteeritud, kuid seda kaaluvad üles kiiresti kasvav kasutamine ja energiamahukamad rakendused. IEA andmetel kasvas andmekeskuste elektritarbimine 2025. aastal 17 protsenti, samas kui ülemaailmne elektritarbimine suurenes vaid 3 protsenti. Suurte rajatiste koondumine vähestesse piirkondadesse suurendab ka kohalikku koormust elektrivõrkudele, veevarudele ja õhukvaliteedile. Seni kuni laienemine edeneb kiiremini kui elektrisüsteemide dekarboniseerimine ja jahutustehnoloogiate täiustumine, suurendab digitaliseerimine survet kliimale ja ökosüsteemidele. IEA teaduslikud analüüsid ja eelretsenseeritud uuringud näitavad, et keskkonnajalajälg ei sõltu ainult otsesest elektritarbimisest, vaid kogu ahelast, alates riistvara tootmisest ja jahutamisest kuni elektri tootmise ja utiliseerimiseni.
